2003.–2004. aastal rääkisid Lia Laats, Kaljo Kiisk ja Kalmer Tennosaar Enno Tammerile oma elust. Keegi ei teadnud, et need pikad jutuajamised jäävad Lia Laatsile, Kaljo Kiisale ja Kalmer Tennosaarele viimaseks laiema publiku jaoks mõeldud vestluseks oma elust. Lia Laats ja Kalmer Tennosaar sulgesid silmad igaveseks uneks enne, kui valmis lõplik tekst nende viimase eluvestluse põhjal. Kaljo Kiisk nägi lõplikku teksti ning leidis, et on jutud oma elust ära rääkinud ning kõik ka ilusasti kirja saanud.

Kõik ei saagi kunagi kirja, millalgi jääb ikka üks või teine vestlus viimaseks. See on ühtpidi paratamatus, teistpidi aga selliste viimaste vestluste kullaläikeline võlu ajasõelal. Suure inimese lahkumise järel saab ju alati tagantjärele tekitada kümneid ja kümneid meenutuskilde teistelt inimestelt. Kuid need on juba uued, vahendatud tekstid, kus asjaosaline enam kaasa rääkida ei saa.

Enno Tammer: „Minu au, õnn ja rõõm on olnud Lia Laatsi, Kaljo Kiisa ja Kalmer Tennosaare viimased vestlused jäädvustada, midagi väärtuslikku pöördumatult kulgevas ajas kinni püüda.“