„Tragöödias „Romeo ja Julia“ tegi Shakespeare avastusretke ülevaimaks peetud inimtunnete alale. Noored armastajad pidid avastama armastuse kui absoluutse väärtuse. Ja nad avastasidki: armastus osutus nii kauniks, et jättis neil varju kõik muu. Selle avastuse ehtsus pandi raskele proovile. Katsumuste pinge tegi nad küpsemaks kõigist neid ümbritsevaist küpsetest inimestest. Nende armastus võitis surma.
Nii õnnestus Shakespeare´il luua kunstiteos, mis vastuolulisuse kiuste on saanud oma ...

Loe lähemalt

"Marguerite’i juures polnud kunagi nähtud teisi lilli peale kameeliate. Proua Barjoni lilleäris hakati teda kutsuma Kameeliadaamiks ja see hüüdnimi jäigi talle külge.
Veel teadsin ma, nagu kõik need, kes liikusid Pariisis teatud seltskonnas, et Marguerite oli olnud elegantsete noormeeste armuke, mida ta ise möönis, ja et noormehed uhkustasid sellega – see tõestas, et mõlemad pooled jäid teineteisega rahule."

Kui vanad egiptlased kirjutasid hümne päikesele, kus viimast igati ülistati eluallikana, siis Longose "Daphnist ja Chloed" võib täie õigusega nimetada hümniks armastusele.
Longose "Daphnis ja Chloe" on üks hiliskreeka kirjanduse kõige täiuslikumaid kunstiteoseid. Sofistiliste armastusromaanide hulgas seisab ta ainukesena teiste kõrval sellepärast, et autor on jutustuse tegevuspaiga kandnud bukoolilisse miljöösse. Me ei tea Longosest, "Daphnise ja Chloe" autorist, mitte kui midagi. Midagi kindlat ...

Loe lähemalt

Meie Aja Kangelane, mu armulised härrad, on tõepoolest portree, kuid mitte ühest inimesest: see portree on koostatud kogu meie sugupõlve pahedest, nii nagu nad on. Teie ütlete mulle, et inimene ei või olla nii halb, aga mina ütlen teile, et kui te olete uskunud igasugu traagiliste ja romantiliste kurjategijate olemasolu, miks te siis ei usu Petšorini tõelikkust? Kui te olete imetlenud hoopis hirmsamaid ja inetumaid väljamõeldisi, miks siis see iseloom ei leia isegi väljamõeldisena teie silmis armu? ...

Loe lähemalt