Selles kogumikus saavad sõna 21 Eesti muusikut, kes märkimisväärse osa nõukaajast veetnud ratastel. Elanud tõelist rändartisti elu, kuhu kuulusid kontserdid suurtel rahvast pilgeni täis staadionidel või siis kultuurimajas, kus publikuks vaid lehmad. Ööbimiseks võis neile sattuda nii luksuslik sviit kui ka tarakanidest kubisev raudvoodi.

Truudeks kaaslasteks olid nii mõnigi kord peened napsid või labane piiritus, aga ka autogrammikütid, langenud naised, tükkideks saetud diivanid ning uskumatult rajud peod ja esinemised.

Ilmselge on, et midagi taolist – vähemasti sellise hulga Eesti artistidega – ei kordu enam kunagi.

Kuid on, mida meenutada… Sõna saavad teiste seas Anne Veski, Jaak Ahelik, Tõnu Aare, Heini Vaikmaa jpt.